Lõpuks võtan ennast kokku ja kirjutan reisist 😛
Lennuk sõitis välja kl 21 paiku ja Türgis Antalya lennujaamast oli Alanya linna veel umbes kaks tundi sõitu, nii et oma hotelli jõudsime kell 5.30. Ja ega me siis kohe magama ei saanud minna. Seal oli see süsteem, et ise ei või oma kotte tassida, selleks on kotikandja (ainult üks mees oli neil seal). Ja kuna enne meid oli veel hulk inimesi, siis me lihtsalt seisime seal ja ootasime, et keegi tuleks ja meie kotid üles tassiks. Väga haige süsteem. Nagu me ise ei jaksaks liftini minna ja oma ratastega kohvrid sisse veeretada. Pärast kl 6 siis lõpuks saime oma tuppa. See kotikandja seal nii hoolega kõik näitas meile ära, kuidas miski töötab ja siis me muudkui “aitäh, aitäh” aga mees ei lähe minema ka, lihtsalt seisab seal toas 😀 Siis meil tuli meelde, et vist tahab tippi.. Aga meil ei olnud üldse väikest raha, ei anna ju 50 liiri 😀 Ühe euro leidsime aga see oli vist vähe, kotikandja läks suht solvunult minema 😛 Aga no tõesti. Seda peab küll väga paljudel juhtuma, et pole väikest raha. Mõni pole vbla veel isegi raha vahetanud ja on ainult rootsi raha kaasas. Ja see, kes keset ööd peab ootama, et keegi tuleks kotte kandma..
Meie tuba ja vaade (meri oli kohe üle tee)
Hotelli bassein (mina ei käinud seal kordagi ujumas, Jan käis ühe korra)
Esimene päev oli vihmane
Kuna sadas, siis mõtlesime, et nagunii rannas ei saa olla ja et lähme käime türgi saunas (hamam) ära. Kodus olime mõelnud, et ei lähe sinna, sest Janil olid hiina saunast halvad mälestused, aga nii hea, et me ikka hamami julgesime minna. See oli lihtsalt nii mõnus! Vbla kõige parem asi üldse, mis me Türgis tegime 😛
Kogu asjandus võttis aega kaks tundi. Alguses istusime saunas ja aurusaunas. Siis viidi meid teise ruumi, kus oli kehakoorimine ja vahuga pesemine. Me lamasime suurel soojal kivist laual ja siis nad kuidagi kottide või padjapüüride moodi asjadega seal vehkisid ja kui selle avasid, siis tuli vaht välja. Pärast kuivatati meid ära ja saadeti teise edasi ruumi, kus sõime puuvilja ja jõime šampust. Samasse ruumi tuli üks tädike ja määris meile seal mingi maski näole. Siis mask näos liikusime edasi kohta, kus saime istuda jalad akvaariumis, kus olid sellised kalad, kes sõit jalgadelt nahka. Ma ei olnud sellist asja enne teinud ja alguses oli päris ebameeldiv tunne. Aga pärast harjus ära ja siis ei mõelnudki enam sellele, et keegi jalgu näksib. Pärast seda läksime massaaži ja lõpus pakuti veel sooja õunateed. Mmm! Kui keegi Türki satub, siis hamami soovitan küll 🙂
Teisel päeval meil midagi plaanitud ei olnud. Natuke olime rannas ja käisime niisama jalutamas. (Jan suutis selle lühikese rannaskäigu jooksul oma silmalaud ära põletada. Ma sain mitu päeva naerda ta lillasid silmi. Ta ise arvas, et ta näeb nendega välja nagu venelane.) Tänaval ühes kohas jäime korraks vaatama ja kohe hõigati, et oodake, tulge siia. Läksimegi vaatama ja lõpuks ostsime sealt ühe mehe käest kaks tegevust – jeep safari ja rafting. (Ma olin enne kuulnud ka muidu, et tänavalt neid asju ostes saab palju odavamalt kui reisibüroo käest ostes).
Jeep-safari saime kohe kolmandaks päevaks. Hommikul võeti meid auto peale ja sõit läks lahti. Neid on hästi palju, kes teevad seda asja. Meie käisime Rambo jeep safariga. Kokku oli kaks autot, meie autojuht oli see Rambo. Hästi naljakas väike mees 😛 Sõitsime läbi linna mägedesse. Mitmel pool tegime peatusi, kus oli nt ilus vaade linnal või midagi muud vaadata. Ja kaasas oli ka nende enda fotograaf, kes kogu aeg hüppas ühest autost teise nagu ahv, sõidu ajal. Vahepeal seisis kapotil ja muudkui pildistas. Vahepeal sõitsid autod võidu ka ja muudkui tuututasid 😀 Käisime ühes mošees ja siis ühe pere juures, kus nad näitasid, kuidas Türgi leiba tehakse. Pärast pakuti ka seda leiba (ma ütleks, et see on rohkem lavaši moodi, selline õhuke ja sees olid maitseained). Apelsiniaias saime apelsine korjata. Enne linna tagasi sõitu sõime lõunat ühes lahedas söögikohas, kus istumine oli jõe peal.
Ramboga
Lõunasöögi koht
Neljandal päeval käisime rannas. Pärast lõunasööki läksime linna peale kõndima, tahtsime leida ühte turgu, millest olime kuulnud. Aga ei leidnud. Tulime hotelli tagasi ja küsisime, kuidas sinna minna. Nad soovitasid bussiga minna. Aga mõtlesime, et võtame hoopis takso, kuna ei tea, mis bussiga ja kui kaugele sõitma peab. Sõidame taksoga ja siis mingi aeg taksojuht küsib, kummale turule me minna tahame, kas väiksemale, kuhu on 1-2 km, või suurele, kuhu on u 8 km sõitu. Mis see 8 km siis ära ei ole, võtsime selle. Sõidame ja sõidame, juba linnast väljas ja suurel maanteel, küsime, millal kohale jõuame, vastuseks saime “5-6 km veel” 😀 Minu arvates olime juba 10 sõitnud. Lõpuks jõudsime kohale, aga 8 kilomeetrist oli see ikka väga kaugel. Pigem 18 km. See turg ei olnud kahjuks midagi erilist, suuremat osa sellest kaubast võiks Lasnamäe turult ka saada. Meie ostsime ainult maasikaid. Tagasi sõitsime kohaliku bussiga. Üllatavalt lihtne oli. Kohe oli peale kirjutatud, et sõidab Alanya kesklinna. Päris huvitav oli, kuidas buss sõitis. Uks oli lahti ja siis iga nurga peal võis kätt vibutada ja buss korjas su peale 😀 Bussi lõpp-peatusest pidime meie veel tund aega hotellini kõndima. Aga jälle midagi uut nähtud 😀
Viies päev oli rafting. Hommikul korjati meid jälle hotelli juurest peale ja sõit läks lahti. Päris kaua sõitsime. Vahemaa polnudki vist nii pikk, vbla 100 km, aga viimane lõik oli mägedes, kus olid väga kitsad ja käänulised teed. Bussijuht tegi üsna kiiret sõitu, mul vahepeal hakkas isegi natuke paha 😛 See koht, kuhu me sõitsime, oli tegelikult raftingu lõpp-punkt. Vahetasime riided, saime selga kalipsod, päästevestid ja kiivrid. Mul olid ainult lahtised plätud kaasas, nii et pidin kohapealt veel spets jalanõud ostma. Selle sagimise sees kuulen järsku eesti keelt. Tuli välja, et meie grupis oli ka kaks eestlast 😀 (Nad tulid bussi peale ühest teisest hotellist, mis asus Alanyast väljas) Kui olime riides ja valmis, siis sõitsime bussiga veel 8 km raftingu alguspunkti. Marssisime jõeni, seal kästi võtta haneritta, hoida üksteise päästevestidest kinni ja läbi vee minna teisele kaldale. Oi, mis kiljumine siis pihta hakkas! Ma pole elu sees nii külmas vees olnud, see oli jäine! Ja see polnud see, et kõhuni vees käid läbi jõe. Paar sammu sai teha, siis kadus põhi jalge alt ära ja nii me seal ulpisime. Kui juba teisel kaldal olime, siis oli küll naljakas näha teisi gruppe vette minemas ja kiljumas 😀 Pärast said kõik pilti ka teha väikese kose taustal. Peale seda läksime paatidega jõele. Meie paat oli ingliskeelne (teised olid venekeelsed, see on lihtsalt jube, kui palju venelasi seal igal pool on..hullem kui Lasnamägi..). Sõit jõel kestis u kaks tundi, vahepeal tegime peatuse ka. Seal sai puu otsast jõkke hüpata. Mingid hullud hüppasid ka. Lõpp-peatuses saime lõunat ja pärast vaatasime videot, mis meie sõidust tehti.
Täitsa lahe oli see ka. Ainult vesi oleks võinud soojem olla. Kui päike poleks paistnud, siis me oleks küll ära külmunud seal paadis läbimärgadena.. 😛
Eestlased on vasakus reas eest teine ja kolmas, meie oleme taga paremas reas.
Viimasel päeval olime rannas ja käisime natuke poodides.
Meie hotellis olid hästi lahedad kelnerid. Üks küsis, kust ma tulen, ja siis pärast seda iga kord, kui mind nägi, siis hõiskas “hello, Estonia” 😀 (Kuna Jan igal pool ütles, et tuleme Rootsist, ja päris tihti oskasid nad ka midagi rootsi keeles öelda, siis ma tahtsin ka proovida, kas keegi midagi eesti keeles ka oskab öelda, see kelner igatahes ei osanud)
Ma olin palmidest vaimustuses ja pildistasin neid igal võimalusel
Õhtuti istusime pool baris
Sellist käepaela pidi kandma meie hotellis. Ma hakkasin alguses kohe protesteerima, et mina ei taha midagi käe ümber ja siis anti see mulle niisama 😛 Esimestel kordadel võtsin selle restorani minnes kaasa, aga keegi ei küsinud seda. Siis viimasel päeval, kui tulime just kuskilt ja hakkasime oma tuppa minema, siis üks pidas mind kinni ja tahtis teada, kus mu käepeal on. Panin siis käe peale, nagunii oli viimane päev ka 😛
Rannas
Siin pildil on natuke mošeed ka näha. Sealt tuli mitu korda päevas laulu 😀
Nüüd mul on kõik tähtsamad asjad kirjutatud. Aga kui midagi unustasin, siis küsige 🙂
Katrini pesa 