Praegu läheb siinpool üsna igavalt. Põhiliselt istun kodus. Enne ei saa kuskile minna, kui isikutunnistuse kätte saan. Ei saa aru, miks selle saatmine nii kaua aega võtab.
Eile päeval käisin Solbackenis (hääldus: su:lbakken). Sinna on mitmed poed kokku koondunud. Ostukeskus ei saa selle kohta öelda, sest peaaegu kõik poed asuvad eraldi majades. Nii et see on nagu üks suur parkla ja siis poed asuvad ümberringi. U 20 min kõnnib sinna meilt, võtsin aega. Sinna minnes tuli meelde, kuidas me eelmine suvi sinna sõitsime pärast seda, kui olime käinud söömas hiiglaslikku jäätist ja mul paha hakkas. Siis istusin just seal Solbackenis üksi autos ja mõtlesin, millisesse metsatukka joosta. Siis ei osanud arvatagi, et kunagi sellele nii lähedal elan. Elu on ikka naljakas.
Aga seal Solbackenis käies hakkasin Stockholmi ja Täbyt igatsema, ja Täby ostukeskust. Miks ei võiks siin ka olla üks suur maja, kus on kõik poed koos. Et ei peaks läbi õue minema, kui tahad ühest poest teise minna. Ja eriti veel siin külmas kohas võiks ju sellele mõelda. Imelikud rootslased. Täby keskuses olid tõesti kõik poed olemas. Siin otsi mööda linna taga, kust ühte või teist asja saaks.
Siis veel kirjutas Nanako ka ja kutsus mind külla. Ütlesin Janile ka juba, et tahan varsti Stockholmi sõita 😀
Minu arust on siin Rootsis imelik see, et kõnniteel peavad jalakäijad alati vasakul käima ja jalgratturid paremal. Ma ei olnud sellest enne kuulnudki, aga pühapäeval käisime jalutamas ja siis Jan rääkis. Nii keeruline minu arust. Ja mind tõmbab kogu aeg ikka paremale. Lihtsam on ju kui kõik, kes liiguvad ühes suunas, on ka ühel pool. Sellest tuleb ikka ju jube segadus, kui mina käin vasakul, kõrval sõidab jalgratas ja siis veel vastu tuleb jalgratas, kes ka on enda mõistes paremal, aga kuna ta tuleb vastu, siis on ta ju minu reas. Ikka ta peab ju paremale võtma, et minust mööda sõita. Palju lihtsam oleks, kui ta juba sõidakski kogu aeg paremal. Igatahes selle asjaga mul läheb ikka kaua, enne kui harjun, et pean vasakul olema.
Eile küpsetasin esimest korda siin kodus. Jan tahtis, et teeksin midagi talle tööle kaasa. Nad töökaaslastega teevad nii, et iga reede on kellegi kord midagi kaasa võtta. Täna oli Jani kord. Tegin rootsi kladdkakat, mis on tegelt hästi lihtne kook, aga keeruline on just tabada see õige hetk, millal kook välja võtta. Täbys elades tundsin sealset asju ja teadsin juba, et pean küpsetama 12 minutit, aga siin pärast 12 minutit nägi kook ikka väga toores välja. Lasin sel edasi küpseda, aga vist ikka liiga kaua hoidsin ahjus, sest see ei tulnud ikka päris selline seest pehme nagu peab. Aga nüüd vähemalt tean siis seda ahju ja järgmine kord võtan varem välja. Meile koju küpsetasin veel šokolaadimuffineid ka 😛
Täna olin ka kodus. Hakkasin oma suurt puslet jälle kokku panema, et saaks selle kokku liimida ja seinale üles panna. Eile tuli meisterdamisisu, ostsin pesulõkse ja täna tegin nendest külmkapile magnetid. Sain ainult viis tükki teha, sest mul rohkem pole magneteid (ühestki poest eile ei leidnud ka), aga päris rahule jäin tulemusega 🙂
Katrini pesa 