Türgi (9. – 16. mai)

Lõpuks võtan ennast kokku ja kirjutan reisist 😛

Lennuk sõitis välja kl 21 paiku ja Türgis Antalya lennujaamast oli Alanya linna veel umbes kaks tundi sõitu, nii et oma hotelli jõudsime kell 5.30. Ja ega me siis kohe magama ei saanud minna. Seal oli see süsteem, et ise ei või oma kotte tassida, selleks on kotikandja (ainult üks mees oli neil seal). Ja kuna enne meid oli veel hulk inimesi, siis me lihtsalt seisime seal ja ootasime, et keegi tuleks ja meie kotid üles tassiks. Väga haige süsteem. Nagu me ise ei jaksaks liftini minna ja oma ratastega kohvrid sisse veeretada. Pärast kl 6 siis lõpuks saime oma tuppa. See kotikandja seal nii hoolega kõik näitas meile ära, kuidas miski töötab ja siis me muudkui “aitäh, aitäh” aga mees ei lähe minema ka, lihtsalt seisab seal toas 😀 Siis meil tuli meelde, et vist tahab tippi.. Aga meil ei olnud üldse väikest raha, ei anna ju 50 liiri 😀 Ühe euro leidsime aga see oli vist vähe, kotikandja läks suht solvunult minema 😛 Aga no tõesti. Seda peab küll väga paljudel juhtuma, et pole väikest raha. Mõni pole vbla veel isegi raha vahetanud ja on ainult rootsi raha kaasas. Ja see, kes keset ööd peab ootama, et keegi tuleks kotte kandma..

Meie tuba ja vaade (meri oli kohe üle tee)

Hotelli bassein (mina ei käinud seal kordagi ujumas, Jan käis ühe korra)

Esimene päev oli vihmane

Kuna sadas, siis mõtlesime, et nagunii rannas ei saa olla ja et lähme käime türgi saunas (hamam) ära. Kodus olime mõelnud, et ei lähe sinna, sest Janil olid hiina saunast halvad mälestused, aga nii hea, et me ikka hamami julgesime minna. See oli lihtsalt nii mõnus! Vbla kõige parem asi üldse, mis me Türgis tegime 😛

Kogu asjandus võttis aega kaks tundi. Alguses istusime saunas ja aurusaunas. Siis viidi meid teise ruumi, kus oli kehakoorimine ja vahuga pesemine. Me lamasime suurel soojal kivist laual ja siis nad kuidagi kottide või padjapüüride moodi asjadega seal vehkisid ja kui selle avasid, siis tuli vaht välja. Pärast kuivatati meid ära ja saadeti teise edasi ruumi, kus sõime puuvilja ja jõime šampust. Samasse ruumi tuli üks tädike ja määris meile seal mingi maski näole. Siis mask näos liikusime edasi kohta, kus saime istuda jalad akvaariumis, kus olid sellised kalad, kes sõit jalgadelt nahka. Ma ei olnud sellist asja enne teinud ja alguses oli päris ebameeldiv tunne. Aga pärast harjus ära ja siis ei mõelnudki enam sellele, et keegi jalgu näksib. Pärast seda läksime massaaži ja lõpus pakuti veel sooja õunateed. Mmm! Kui keegi Türki satub, siis hamami soovitan küll 🙂

Teisel päeval meil midagi plaanitud ei olnud. Natuke olime rannas ja käisime niisama jalutamas. (Jan suutis selle lühikese rannaskäigu jooksul oma silmalaud ära põletada. Ma sain mitu päeva naerda ta lillasid silmi. Ta ise arvas, et ta näeb nendega välja nagu venelane.) Tänaval ühes kohas jäime korraks vaatama ja kohe hõigati, et oodake, tulge siia. Läksimegi vaatama ja lõpuks ostsime sealt ühe mehe käest kaks tegevust – jeep safari ja rafting. (Ma olin enne kuulnud ka muidu, et tänavalt neid asju ostes saab palju odavamalt kui reisibüroo käest ostes).

Jeep-safari saime kohe kolmandaks päevaks. Hommikul võeti meid auto peale ja sõit läks lahti. Neid on hästi palju, kes teevad seda asja. Meie käisime Rambo jeep safariga. Kokku oli kaks autot, meie autojuht oli see Rambo. Hästi naljakas väike mees 😛 Sõitsime läbi linna mägedesse. Mitmel pool tegime peatusi, kus oli nt ilus vaade linnal või midagi muud vaadata. Ja kaasas oli ka nende enda fotograaf, kes kogu aeg hüppas ühest autost teise nagu ahv, sõidu ajal. Vahepeal seisis kapotil ja muudkui pildistas. Vahepeal sõitsid autod võidu ka ja muudkui tuututasid 😀 Käisime ühes mošees ja siis ühe pere juures, kus nad näitasid, kuidas Türgi leiba tehakse. Pärast pakuti ka seda leiba (ma ütleks, et see on rohkem lavaši moodi, selline õhuke ja sees olid maitseained). Apelsiniaias saime apelsine korjata. Enne linna tagasi sõitu sõime lõunat ühes lahedas söögikohas, kus istumine oli jõe peal.

Ramboga

Lõunasöögi koht

Neljandal päeval käisime rannas. Pärast lõunasööki läksime linna peale kõndima, tahtsime leida ühte turgu, millest olime kuulnud. Aga ei leidnud. Tulime hotelli tagasi ja küsisime, kuidas sinna minna. Nad soovitasid bussiga minna. Aga mõtlesime, et võtame hoopis takso, kuna ei tea, mis bussiga ja kui kaugele sõitma peab. Sõidame taksoga ja siis mingi aeg taksojuht küsib, kummale turule me minna tahame, kas väiksemale, kuhu on 1-2 km, või suurele, kuhu on u 8 km sõitu. Mis see 8 km siis ära ei ole, võtsime selle. Sõidame ja sõidame, juba linnast väljas ja suurel maanteel, küsime, millal kohale jõuame, vastuseks saime “5-6 km veel” 😀 Minu arvates olime juba 10 sõitnud. Lõpuks jõudsime kohale, aga 8 kilomeetrist oli see ikka väga kaugel. Pigem 18 km. See turg ei olnud kahjuks midagi erilist, suuremat osa sellest kaubast võiks Lasnamäe turult ka saada. Meie ostsime ainult maasikaid. Tagasi sõitsime kohaliku bussiga. Üllatavalt lihtne oli. Kohe oli peale kirjutatud, et sõidab Alanya kesklinna. Päris huvitav oli, kuidas buss sõitis. Uks oli lahti ja siis iga nurga peal võis kätt vibutada ja buss korjas su peale 😀 Bussi lõpp-peatusest pidime meie veel tund aega hotellini kõndima. Aga jälle midagi uut nähtud 😀

Viies päev oli rafting. Hommikul korjati meid jälle hotelli juurest peale ja sõit läks lahti. Päris kaua sõitsime. Vahemaa polnudki vist nii pikk, vbla 100 km, aga viimane lõik oli mägedes, kus olid väga kitsad ja käänulised teed. Bussijuht tegi üsna kiiret sõitu, mul vahepeal hakkas isegi natuke paha 😛 See koht, kuhu me sõitsime, oli tegelikult raftingu lõpp-punkt. Vahetasime riided, saime selga kalipsod, päästevestid ja kiivrid. Mul olid ainult lahtised plätud kaasas, nii et pidin kohapealt veel spets jalanõud ostma. Selle sagimise sees kuulen järsku eesti keelt. Tuli välja, et meie grupis oli ka kaks eestlast 😀 (Nad tulid bussi peale ühest teisest hotellist, mis asus Alanyast väljas) Kui olime riides ja valmis, siis sõitsime bussiga veel 8 km raftingu alguspunkti. Marssisime jõeni, seal kästi võtta haneritta, hoida üksteise päästevestidest kinni ja läbi vee minna teisele kaldale. Oi, mis kiljumine siis pihta hakkas! Ma pole elu sees nii külmas vees olnud, see oli jäine! Ja see polnud see, et kõhuni vees käid läbi jõe. Paar sammu sai teha, siis kadus põhi jalge alt ära ja nii me seal ulpisime. Kui juba teisel kaldal olime, siis oli küll naljakas näha teisi gruppe vette minemas ja kiljumas 😀 Pärast said kõik pilti ka teha väikese kose taustal. Peale seda läksime paatidega jõele. Meie paat oli ingliskeelne (teised olid venekeelsed, see on lihtsalt jube, kui palju venelasi seal igal pool on..hullem kui Lasnamägi..). Sõit jõel kestis u kaks tundi, vahepeal tegime peatuse ka. Seal sai puu otsast jõkke hüpata. Mingid hullud hüppasid ka. Lõpp-peatuses saime lõunat ja pärast vaatasime videot, mis meie sõidust tehti.
Täitsa lahe oli see ka. Ainult vesi oleks võinud soojem olla. Kui päike poleks paistnud, siis me oleks küll ära külmunud seal paadis läbimärgadena.. 😛

Eestlased on vasakus reas eest teine ja kolmas, meie oleme taga paremas reas.

Viimasel päeval olime rannas ja käisime natuke poodides.

Meie hotellis olid hästi lahedad kelnerid. Üks küsis, kust ma tulen, ja siis pärast seda iga kord, kui mind nägi, siis hõiskas “hello, Estonia” 😀 (Kuna Jan igal pool ütles, et tuleme Rootsist, ja päris tihti oskasid nad ka midagi rootsi keeles öelda, siis ma tahtsin ka proovida, kas keegi midagi eesti keeles ka oskab öelda, see kelner igatahes ei osanud)

Ma olin palmidest vaimustuses ja pildistasin neid igal võimalusel

Õhtuti istusime pool baris

Sellist käepaela pidi kandma meie hotellis. Ma hakkasin alguses kohe protesteerima, et mina ei taha midagi käe ümber ja siis anti see mulle niisama 😛 Esimestel kordadel võtsin selle restorani minnes kaasa, aga keegi ei küsinud seda. Siis viimasel päeval, kui tulime just kuskilt ja hakkasime oma tuppa minema, siis üks pidas mind kinni ja tahtis teada, kus mu käepeal on. Panin siis käe peale, nagunii oli viimane päev ka 😛

Rannas

Siin pildil on natuke mošeed ka näha. Sealt tuli mitu korda päevas laulu 😀

Nüüd mul on kõik tähtsamad asjad kirjutatud. Aga kui midagi unustasin, siis küsige 🙂

Musikhjälpen

Katrinilt kuulsin, et Kadri oli tahtnud, et ma kirjutaks põnevatest rootsi saadetest ja kaupadest. Hmm.. Kaupadest ei tule mul midagi sellist pähe, mida meil Eestis endal poleks. No mingeid selliseid toiduasju võib olla, mis siin on teistmoodi, aga midagi huvitavat nagu ei ole. Aga ühest saatest tahaks küll kirjutada, mis siin just eelmine nädal oli.

Nimelt: musikhjälpen (tõlkes “muusikaabi”). Ma ei teagi kohe, kust alustada.
See on selline heategevusüritus, mis toimub iga aasta detsembris ja kestab 144 tundi ehk siis umbes nädal aega. Iga aasta valitakse välja kolm saatejuhti, kes selleks nädalaks ajaks lähevad elama n-ö klaaspuuri. (See poolenisti klaasist karbike pannakse iga aasta uuesti kokku ja erinevatel aastatel on nad erinevates Lõuna-Rootsi linnades, see aasta olid Göteborgis.) Seal puuris on saatejuhid ööpäev läbi ja saadet tehakse ka kogu aeg. Öösiti oli nii, et üleval oli üks saatejuhtidest ja siis alati oli neil seal keegi öökülaline, kellega nad juttu ajasid. Päeval oldi tavaliselt kahekesi, kolmas magas. Aga nad suht tihti vahetasid ja tavaliselt sai üks vbla ainult 4-5 tundi magada. Ja söögiga oli ka nii, et neil oli reegel, et nad tahket toitu ei või süüa, nii et nad sõid ainult suppe ja smuutisid. Sellest ma hästi ei saa aru, miks nii on vaja 😛
Saadet sai kogu aeg internetist otse vaadata. Kõik ööd ja mõned tunnid päevasel ajal sai telekast ka vaadata ja raadiost vist lasti ka peaaegu ööpäev läbi. Ma vaatasin ikka väga palju 😀 Ka öösiti. Tavaliselt vaatasin kl 2-3-ni, aga üks öö vaatasin lausa kl 4-ni 😛
Miks ma seda nii palju vaatasin? Esiteks olid saatejuhid nii lahedad. See aasta olid saatejuhid kaks naist (üks koomik Emma ja siis laulja Sarah Dawn Finer) ja üks mees (saatejuht Kodjo). See, kuidas nad seal tembutavad ja vahepeal kui mingi laul nt tuli, siis nad lihtsalt hakkasid seal tantsima 😀 Mõnikord oli küll, et naera pooleks lihtsalt 😀 Ja teiseks käis neil seal väga palju artiste esinemas. Üks päev panin kella 6.45-ks helisema, et Petra Marklundi (vana esinejanimega September) näha.

Aa, sellest ma veel pole kirjutanudki, miks nad seda asja teevad. Iga aasta on neil seal mingi teema, mille jaoks nad raha koguvad. Eelmine aasta oli “kõigil on õigus puhtale veele” ja see aasta “igal naisel on õigus oma rasedus üle elada”. Päris jube oli kuulata neid lugusid, mis nad nendest naistest rääkisid ja nii imelik on mõelda, et kuskil sureb nii palju inimesi lapsi sünnitades, samal ajal kui meile tundub see nii tavaline asi.
Raha koguti igasugu erinevat moodi. Nt sõnumina soovilaulu soovides või helistades. Siis oli ka väga palju asju oksjonil müügis (kõik artistid panid midagi müüki) ja paljud inimesed ja ka mitmed firmad korraldasid üritusi, mille tulu toodi Musikhjälpenisse. Nii et neil käis seal puuris hästi palju inimesi külas.

Panen siia mõne video, siis saate natuke aimu, kuidas seal puuris oli 🙂

Loreen eelmine aasta

Agnes

Kokkuvõte sellest aastast

http://sverigesradio.se/sida/artikel.aspx?programid=3946&artikel=5734617

Seal Loreeni videos on näha punast kasti. Seal nad vahel näitasid inimeste tweete, kui keegi oli nende kohta midagi kirjutanud. Üks öö ma mõtlesin, et prooviks ka midagi kirjutada ja nad näitasidki minu tweeti ka 😀

Boliden

Nädalavahetus möödus meil Jani vanematekodus Bolidenis. Nad ostsid omale meie linna korteri ja nüüd plaanivad oma maja Bolidenis maha müüa. Laupäeval olime terve päeva seal. Jan aitas isal osa mööblist suvilasse viia, mina ja Mimmi pakkisime taldrikuid ja tasse ja muid köögiasju kokku. Nendel see maja seal on jube suur ja asju on väga palju. Korter, mis nad ostsid, on kolmetoaline, ja sinna ei mahu pooltki nendest asjadest, mis neil praegu on. Nii et suurema osa nad lihtsalt viskavad minema või annavad kuskile ära. Meie saime ka seal valida, mida endale tahame võtta, aga ega meil pole ju ka ruumi ja Mimmi ei tahtnud ka eriti midagi. Ma paar kannu ja kaussi ikka võtsin. Siis nendel on seal veel üks vana orel, mida kogu aeg Janile tahetakse sokutada 😀 Aga mis me siin teeks oreliga 😀 Pole ju mõtet seda endale keldrisse panipaika ka seisma tuua. Ma ei kujuta ette, mis nad sellega teevad. Kirjutuslaudasid oli ka neil vist lausa viis tükki üle. Me oleme muidu mõelnud, et võiks olla meil ka kirjutuslaud, aga see mahuks ainult külalistetuppa ja see on suht väike tuba, et sinna suur laud ei mahuks. Ja üldse tuleks seal asjad ümber paigutada, kui me kirjutuslauda tahaks. Nii et me ei suutnudki otsustada, kas tahame mõnda lauda sealt või ei. Ühe riiuli magamistuppa võtame kindlasti ja võib-olla ka ühe valge kapi elutuppa. Aga selle kapi kohapealt me ei ole ka veel päris kindlad, kas see sobiks või ei. Aga vist ikka toome selle siia ja siis vaatame edasi.
Pärastpoole sorteerisid Jan ja Mimmi oma vanu kooliasju ja siis tegime veel pööningu tühjaks. Sealt tuli ka igasugu koli välja.

Pühapäeval sõitsime sinna järelkäruga. Sorteerisime veel raamatuid ja vanu asju ja laadisime käru täis asju, mis lähevad prügimäele viskamiseks. Eile õhtul käisidki Jan ja Mimmi ja Patrik käru tühjendamas. Sellega oli ka hea lugu. Käisid seal prügimäel ära ja siis mõni tund hiljem Jan tuleb ja ütleb, et nad olid ära visanud ka ühe tema kasti, mida ta tegelt ei tahtnud ära visata. See oli millegipärast koos koliga kärusse sattunud ja tal ei tulnud seal kohapeal ka meelde, et üks kast peaks olema, mida ära ei tohi visata. Ta ei mäletanud ka, mis seal kastis täpselt oli, et äkki olid vanad pildid, siis oleks ju kahju, kui kõik sai ära visatud. Nii et siis sõitsimegi õhtul sinna prügimäele tagasi, aga see konteiner, kuhu nad olid oma prügi visanud, oli juba kinni ja siis rääkisime sealsete töötajatega. Nad said kätte autojuhi, kes neid konteinereid veab ja täna hommikul kell 6 olime platsis seal, kus konteinerid maha kallatakse. Poolteist tundi ootasime seda prügiautot, mis pidi tulema. Siis lõpuks Jan läks mingi teise autojuhiga rääkima ja see juhatas meid selle konteineri hunnikuni. Järelikult see meie prügiauto oli juba enne meie tulekut ära käinud. Aga nii me seal siis saime sorida prügihunnikus 😀 Jan oli rohkem ametis, ma käisin lihtsalt murelikult ümber hunniku 😀 Aga õnneks kaua ta ei pidanud tuhnima, leidis üles oma kasti 🙂 Aga seal kastis tegelt ei olnud midagi väga olulist, ainult koolivihikud ja õpikud, mis ta tahab üle vaadata. Arvatavasti läheb suurem osa ikkagi äraviskamiseks. Selline väike seiklus siis 🙂

Mingi päev (tegelt päris ammu juba) käisin siinset aeroobikat proovimas. Ühes spordiklubis oli selline nädal, kui sai tasuta trenni minna ja siis Elin tuli mulle seltsiks kaasa. Täitsa äge oli. Mõtlen, et äkki isegi hakkan seal kunagi käima.

Eile käisin Eliniga linnas kaasas. Ta pidi politseijaoskonda uut passi minema tegema ja siis tahtis, et ma sel ajal Aliciat valvaks. Pärast käisime linnas paaris poes ja istusime kohvikus. Lahe, et ta mind vahel ikka kaasa kutsub 🙂

Lõpuks toimub midagi

Ma pole jälle ammu kirjutanud. Iga õhtu mõtlen, et peaks, aga siis ikka jätan järgmiseks päevaks. Ja nii iga päev. Nüüd võtan end kokku ja kirjutan.

Alustan eelmisest reedest, kui käisin Ikeas. Sel korral, kui Jani vanaisa juures käisime, ütles Karin, et ta plaanib paari sõbrannaga Ikeasse sõita ja küsis, kas ma ka tahaks kaasa minna. Siis ma veel midagi ei vastanud. Tükk aega mõtlesin, kas ikka minna. Aga kuna ma iga päev olen ainult kodus, siis mingi päev mul kohe tuli tahtmine kuskile minna või midagi teha ja siis otsustasingi, et lähen ikka kaasa nendega. Samas ma ei tahtnud niisama ka kaasa sõita, pikka maa ikkagi sinna (u 250 km), nii et siis ütlesingi Janile, et nüüd tuleb meil midagi leida, mida ma sealt ostan. Üks õhtu istusimegi kaua arvuti taga ja vaatasime Ikea kodulehelt, mida osta võiks. Väikse nimekirja ikka saime kokku 🙂
8.30 reede hommikul startisimegi. Mina, Karin ja siis tema kaks sõbrannat ka – Maria ja Jannike. Suht tüütu sõit oli – 3 tundi loksumist. Enne Ikeasse minekut sõitsime Soome poolele, kus käisime Prismas. Karin ostis sealt lastele talvesaapad. Siis sõitsime tagasi Rootsi poolele Ikeasse. Alguses läksime kohe lõunat sööma. See on täitsa naljakas, kuidas seal see korraldatud on. Kohe poodi sisenedes kassade juures on ka kohvik, kust saab hot dogi ja saiakest osta, aga keset poodi on suurem söögikoht. Seal poes on erinevad osakonnad, kõigist tuleb läbi käia, kui järgmistesse jõuda tahad. Mõned osakonnad käid läbi ja siis jõuadki sellesse söögikohta. Ja söögikoha kõrval on ka parkla, kuhu oma ostukäru saab jätta 😀 Et pargid käru ära ja lähed sööma. Ja siis pärast söömist sõidad edasi 😀
Jan tellis Ikeast kaneelisaiu 😀 Ikea omad pidid eriti head olema. Ostsin talle viis ja endale ka viis. Päris head olid tõesti 😛
Koju jõudsime vist 18.30 paiku. Terve päev läheb ikka ära seal käimiseks.

Minu ostud

Nädalavahetusel kirjutas mulle Jani tädi. Küsis, kuidas mul läheb ja millega tegelen. Ta on selline hästi jutukas. Kutsus mind kohe endale suvilasse külla ja oli nõus isegi mu bussipileti kinni maksma 😀 See tundus natuke imelik, nii et ma vastasin, et ma võin tulla küll, aga siis meie enda autoga 😀 Ta kirjutas ka, et plaanib teisipäeval Elinile ja Aliciale külla minna ja kutsus mind ka. Ma olin nõus. Teisipäeva hommikul võttis ta mu peale ja sõitsime sinna. Ta paar tundi oli seal, siis pidi kuskile sõitma. Ma jäin veel sinna. Rääkisime Eliniga juttu ja mängisin natuke Aliciaga. Pärast läksime kõik jalutama.

Kolmapäeval kutsus Elin mind ujulasse kaasa. Tema sai seal kokku oma sõbrannaga. Mina ujusin suures basseinis, nemad lastega olid beebibasseinis. Pärast ujumist läksin veel mõneks ajaks Elini juurde. Ta on ikka täiega lahke. Kuna nad lastega said nii hilja vette, siis ma olin juba enam-vähem ära ujunud ja Elin pakkus, et võin tema auto võtta ja koju sõita. Ta ise oleks pärast meie juurde jalutanud. Aga ma ei pidanud autot laenama, sest nad tulid ka varsti pärast mind välja ja ma ootasin nad ära. Siis ma sain veel Elini käest tema bussikaardi, kus oli veel 11 reisi järel 🙂

Täna sain kohe seda bussikaarti proovida. Sõitsin linna id-kaardi järele. Kuna olin juba linnas, siis käisin kohe ka veel raamatukogus, hakkasin seal kasutajaks ja laenasin paar raamatut ka. Id-kaart käes, sain nüüd ka pangas ära käia ja konto avada. Seal valetasin veits, et hakkan oktoobrist tööle ja bla bla.. Pärast oleks mind äkki minema saadetud, kui oleksin öelnud, et olen töötu 😀 Ei hakanud riskima 😛 Pangakaardi nad pidid õnneks koju saatma, ei pea vähemalt sellele hakkama järele minema.
See on imelik, et kui läksin id-kaarti tooma, siis ütlesin rootsi keeles, milleks ma olin tulnud. Vastuse sain ka rootsi keeles. Pärast kui see töötaja mu id-kaardiga tagasi tuli, rääkis ta minuga inglise keeles. Kas ta selle ajaga unustas ära, mis keeles me rääkinud olime?!!! Et nägi mu nime ja kohe kukkus inglise keeles rääkima. Ma ju rääkisin temaga rootsi keeles ja ta ju vastas ka rootsi keeles! Pärast tänasin ikka rootsi keeles ja siis oli tal natuke imelik nägu peas 😀 Kuskil kohas just keegi ka ütles: “..ma vaatan, et sul on selline ebatavaline nimi..” Aga jah, selle nimega on igal pool ainult jamad 😀

See pilt on mul muidu facebookis ka üleval, aga panen siia ka. Selle tegi ajaleht Norran, kui me olime Toidufestivalil. Üks poiss tuli meie juurde ja küsis, kas tahame pilti. Alguses Jan ütles ei, aga mõne aja pärast mina mõtlesin, et ikka võiks lasta teha pilti ja siis hiilisime sellel poisil järel ja ütlesime, et ikka tahame pilti 😀

Luleå jm

Reedel käisime Luleås mulle id-kaarti tegemas. Jan oli ainult pool päeva tööl ja juba kl 13 hakkasime sõitma, kuna maksuamet on ainult kella 16-ni lahti. Id-kaardi tegemine läks väga kiiresti. Muidugi tuli välja, et ma oleks saanud selle ka juba Stockholmis ära teha, kõlbas mu Eesti pass küll. Ma ise arvasin, et kuna mul ühtegi siin välja antud isikut tõendavat dokumenti pole, siis ma ei saa id-kaarti ka taotleda. Mina lugesin kodulehelt välja, et sellisel juhul peab olema kaasas isik, kes tõendab, et ma olen see, kes ma väidan end olevat. Ja sellel inimesel peab olema minuga sama aadress. Sellepärast vedasin Jani kaasa. Lubati, et umbes nädalaga tehakse valmis. Vähemalt kättesaamiseks ei pea me enam Luleåsse sõitma. Eks näis, kas siis saan ka selle nädala jooksul kätte. Siis saaksin lõpuks minna pangakaarti ka tegema.
Pärast id-kaardi tegemist käisime natuke linna peal ka ringi. Midagi erilist vaadata ei olnud. Suuruselt pidi see umbes Tartu-suurune linn olema, u 100 000 inimesega. Minu arust oli see väljanägemiselt üsna meie linna sarnane. Pärast sõitsime veel ühikat vaatama, kus Jan elas, kui ta seal ülikoolis käis.

Laupäeval olime kutsutud Jani vanaisa juurde õhtusöögile. Sõitsime sinna Jani täditütre Elini ja tema elukaaslase Jensiga (ja nende pisike Alicia). Peale meie olid seal ka Mimmi ja Patrik ning Jani teine täditütar Karin (Elini kaksikõde) oma mehe ja pojaga. Nende vanaisa on ikka nii lahe, kogu aeg viskab nalja 🙂 Näiteks keegi seal rääkis päevitamisest ja siis ütles vanaisale: “Sulle ju ka meeldib ikka päikest võtta”, selle peale vaatas vanaisa mureliku näoga aknast välja ja ütles: “Praegu ei saa, pime on juba” 😀
Enne kojusõitu istusime veel natuke aega Jani tädi juures.

Pühapäeval  magasime kaua. Peale poeskäigu midagi muud asjalikku vist ei teinudki.

Eelmine nädal saabus lõpuks ka mu isikutunnistus (pidin uuesti tellima selle), nii et saime töötukassasse tagasi minna. Seal pidin end süsteemi sisse kirjutama. Sellega oli ka hull jama, tükk aega mässasime seal arvuti taga. Mingid leheküljed seal ei töötanud, nii et osa asju läks valesti 😛 Pärast saime ühe mehe juurde jutule ka, kes vaatas üle mu andmed ja siis panime paika, mida ma teha tahaksin. Praegu jäi ainult lasteaiakasvataja asi, sest see oli ainus amet, kus mul mingi kogemus on. Paari päeva jooksul pidi ta kokku panema ja mulle saatma mingi plaani ka, kuidas ja mis edasi pean tegema. Nüüd ootan siis seda.

Nüüd olen kaks päeva üksi kodus. Jan sõitis töö asjus Lõuna-Rootsi. Kell 5 hommikul viisin ta lennujaama ja homme õhtul lähen toon ära. Pesin neli masinatäit pesu, aga kõik ei jõudnud kuivatis ära kuivada ja nüüd ripub korteris igas toas miskit 😀

Sünna

Hallo!
Teen praegu ainult kiire ülevaate tänasest päevast. Mõni teine päev kirjutan pikemalt.
Ega tegelt midagi suurt rääkida ei olegi 😀 Passisin üksi kodus nagu ikka. Olin isegi natuke pahane Jani peale, et ta veel peale tööd mõtles minna squashi mängima. Aga ega ma midagi ei öelnud. Mõtlesin, et eks ma siis istun üksi õhtuni välja, uimerdasin suurema osa päevast niisama. Siis mingi aeg tekkis plaan mingi kook küpsetada, aga seda ma ei jõudnudki, sest u 16.45 astus Jan uksest sisse, tort käes 🙂 Hea meel oli küll, et ta trenni ei läinud 🙂

Mõned pildid ka

 

Solbacken

Praegu läheb siinpool üsna igavalt. Põhiliselt istun kodus. Enne ei saa kuskile minna, kui isikutunnistuse kätte saan. Ei saa aru, miks selle saatmine nii kaua aega võtab.

Eile päeval käisin Solbackenis (hääldus: su:lbakken). Sinna on mitmed poed kokku koondunud. Ostukeskus ei saa selle kohta öelda, sest peaaegu kõik poed asuvad eraldi majades. Nii et see on nagu üks suur parkla ja siis poed asuvad ümberringi. U 20 min kõnnib sinna meilt, võtsin aega. Sinna minnes tuli meelde, kuidas me eelmine suvi sinna sõitsime pärast seda, kui olime käinud söömas hiiglaslikku jäätist ja mul paha hakkas. Siis istusin just seal Solbackenis üksi autos ja mõtlesin, millisesse metsatukka joosta. Siis ei osanud arvatagi, et kunagi sellele nii lähedal elan. Elu on ikka naljakas.
Aga seal Solbackenis käies hakkasin Stockholmi ja Täbyt igatsema, ja Täby ostukeskust. Miks ei võiks siin ka olla üks suur maja, kus on kõik poed koos. Et ei peaks läbi õue minema, kui tahad ühest poest teise minna. Ja eriti veel siin külmas kohas võiks ju sellele mõelda. Imelikud rootslased. Täby keskuses olid tõesti kõik poed olemas. Siin otsi mööda linna taga, kust ühte või teist asja saaks.
Siis veel kirjutas Nanako ka ja kutsus mind külla. Ütlesin Janile ka juba, et tahan varsti Stockholmi sõita 😀

Minu arust on siin Rootsis imelik see, et kõnniteel peavad jalakäijad alati vasakul käima ja jalgratturid paremal. Ma ei olnud sellest enne kuulnudki, aga pühapäeval käisime jalutamas ja siis Jan rääkis. Nii keeruline minu arust. Ja mind tõmbab kogu aeg ikka paremale. Lihtsam on ju kui kõik, kes liiguvad ühes suunas, on ka ühel pool. Sellest tuleb ikka ju jube segadus, kui mina käin vasakul, kõrval sõidab jalgratas ja siis veel vastu tuleb jalgratas, kes ka on enda mõistes paremal, aga kuna ta tuleb vastu, siis on ta ju minu reas. Ikka ta peab ju paremale võtma, et minust mööda sõita. Palju lihtsam oleks, kui ta juba sõidakski kogu aeg paremal. Igatahes selle asjaga mul läheb ikka kaua, enne kui harjun, et pean vasakul olema.

Eile küpsetasin esimest korda siin kodus. Jan tahtis, et teeksin midagi talle tööle kaasa. Nad töökaaslastega teevad nii, et iga reede on kellegi kord midagi kaasa võtta. Täna oli Jani kord. Tegin rootsi kladdkakat, mis on tegelt hästi lihtne kook, aga keeruline on just tabada see õige hetk, millal kook välja võtta. Täbys elades tundsin sealset asju ja teadsin juba, et pean küpsetama 12 minutit, aga siin pärast 12 minutit nägi kook ikka väga toores välja. Lasin sel edasi küpseda, aga vist ikka liiga kaua hoidsin ahjus, sest see ei tulnud ikka päris selline seest pehme nagu peab. Aga nüüd vähemalt tean siis seda ahju ja järgmine kord võtan varem välja. Meile koju küpsetasin veel šokolaadimuffineid ka 😛

Täna olin ka kodus. Hakkasin oma suurt puslet jälle kokku panema, et saaks selle kokku liimida ja seinale üles panna. Eile tuli meisterdamisisu, ostsin pesulõkse ja täna tegin nendest külmkapile magnetid. Sain ainult viis tükki teha, sest mul rohkem pole magneteid (ühestki poest eile ei leidnud ka), aga päris rahule jäin tulemusega 🙂

Pilte kardinatest

Tagasi Rootsis

Hallooo-hallooo!

Olen jälle Rootsis tagasi. Hakkan aga kohe jutustama, mis teinud oleme.

Laupäeval sõitsime mööda linna ja poode (mina hüppasin kohe rooli 😛 kuna Eestis sain nii palju sõita, siis tahan siin ikka jätkata, et ära jälle ei unustaks; praegu veel üksi ei taha sõita, sest ei tunne linna üldse). Ostsime jalanõuriiuli, tõime ära oma tellitud telekalaua ja ostsime prooviks ühe kardinapuu. See sobis suurde tuppa ja saime kardina ka üles panna. Nii ilus on 🙂 Pühapäeval ostsime samasugused kardinapuud ka teistesse tubadesse ja panime kõik ülejäänud kardinad üles. Ikka hoopis hubasem on kodu koos kardinatega. Pühapäeval käisime veel Jani vanaisal külas vanadekodus, kuna ta ei tundnud end väga hästi. Aga minu arust oli küll täitsa kõbus, või noh, mida öelda 91-aastase kohta.

Hakkasime ka juba ajama mu tööasju. Eile saatsime avaldused, et äkki saaks tööle lasteaeda või vaba aja keskusesse. Siis on mul veel vaja teha Rootsi id-kaart, Jan juba hakkas varem töölt ära tulema ja oleksime peaaegu maksuametisse sõitnud, kui ma poleks märganud, et siin meie linnas seda taotleda ei saagi. Nii et peame selleks Luleåsse sõitma. Jube nõme. Aga selle asemel siis läksime hoopis töötukassasse, et mind töötuks registreerida. Seal minu Eesti id-kaarti nähes ei osanud nad esialgu midagi peal hakata, helistasid seal igale poole ja küsisid, mida teha. Neil ei olevat palju sellised juhtumeid, et inimesel on olemas Rootsi isikukood, aga mitte ühtegi isikut tõendavat dokumenti (Rootsi oma). Lõpuks ei saanud nad ikka midagi suurt ära teha. Ütlesid, et pean maksuametist mingisuguse isikutõendi tellima ja siis sellega sinna tagasi minema. Tellisin nüüd ära selle, eks näis, millal kohale jõuab. 
Tõime täna ka oma diivanilaua ära ja panime juba kokku. Mõlemad (diivanilaud ja telekalaud) on ilusad valged. Valge mööbel on mulle täiega meeldima hakanud. Ostsin ka lahedad värvilised padjad diivanile, teevad toa rõõmsamaks 🙂

Siin on ikka nii soe veel. Täna oli 22 kraadi. Ma ei usu, et siin tavaliselt sellisel ajal nii soe on. Väga mõnus 🙂

Ma pildid panen siia homme. Praegu ma ei viitsi minna suurest toast pilti tegema (uue diivanilauaga), homme päeval on rohkem aega, siis teen.

Varsti Eestis

Juba ongi käes juuli ja homme sõidan Eestisse! 🙂 Nii kaua olen oodanud.

Meil siin pole enam midagi väga põnevat juhtunud, sellepärast pole vahepeal kirjutanud. Nüüd mõtlesin veel enne Eestisse tulekut kirjutada.

Nädalavahetus möödus meil vaikselt. Käime ikka veel mööda poode ringi ja otsime asju oma lõputust nimekirjast. Mõnda asja lihtsalt ei ole mitte kuskil, vähemalt mitte sellist, nagu meie tahame. Nt ajalehekast kööki. Tahaks midagi ilusat, puidust või punutud, aga igal pool on ainult mingid koledad riidest. Ei tea, kust saada seda. Ja ruloode ostmine jääb ka arvatavasti sinna aega, kui ma tagasi tulen. Kui Jan nüüd ise muidugi midagi ostma ei hakka.. Ega seda ka ei tea. Ei, ma pean ikka ise kohal olema, siis on kindel, et saab mingid normaalsed. Muidu on..mehed ja nende maitse.. Ei kõlba kuskile 😛

Täna oli tähtis päev: lõpuks saime oma nõudepesumasina paigaldatud! 😀 Muidu see seisis siin keset kööki, aga nüüd lõpuks Niklas käis siin ja aitas meid. Nüüd oleme ka moodsad 😀

Mõõtsime täna ka kõik oma aknad ära. Mu ema sõbranna on õmbleja ja siis ta teeb meile pitskardinad. Kunagi, kui üles saan need, siis saab pilti ka 😉

Täna ma pole väga muud teinud, kui ainult pakkinud. Päevad lähevad nii kiiresti, isegi kui midagi ei tee.